Esilinastus: 2003
Režissöör: Rando Pettai
Võttekoht: Tammiku talu Pühajärve külas
Tammiku talus toimusid 2002 aasta suvel Väino maakoha Käkimäe talu võtted. Põhjuseid, miks valiti just see võttekoht on mitmeid – Otepää maaliline maastik, peremehe vastutulelikkus ja ehitutöö oskused. Kuid ilmselgelt mängis võtmerolli see, et režissöör Rando Pettai on Otepäält pärit – siin sündinud ning koolis käinud. Nii oli lihtsam leida vabatahtlikest abikäsi ning minirollide täitjaid. Näiteks mängis polikliinikus järjekorda ootavat lömmis näoga joodikut hilisem koolidirektor ning Maie redelil ronivat siredat säärt „etendas“ kohalik iluteenindaja ja rahvateatri näitleja. Koos Väinoga bussistseenis osalenud Otepää rahvas sai aga igaüks tasuks tolle aja kohta luksuslikud 300 krooni.
Äsja renoveeritud Tammiku talu maja tuli filmi tarbeks maskeerida Väino räämas onniks. Laudis hõõruti taas luitunuks, istutati ronitaimed ja umbrohi ning tubadesse toodi kunstlikud ämblikuvõrgud, mis oli üsna kulukas artikkel.
Tammiku talust paarsada meetrit Puka poole lookleb aga mäkke kruusatee jupp, kus Maie lausus oma legendaarsed sõnad „Lõuna-Eesti on maailma kõige ilusam riik“.
Esilinastus: 1976
Režissöör: Arvo Kruusement
Võttekoht: Poslovitsa talu Nüpli külas
Poslovitsa talu näeb tänagi välja justkui ajarännak kultusfilmi „Suvi“ võtteplatsi. Nii äratuntav on Raja talu õu, kus Ilmelik tamme all kannelt mängis ning kus endised koolvennad-õed Teele ja Kiire „kihluspeole“ kogunesid. Alles on ka veranda, kus külalised peolauas istusid ning Lible kõnet kuulasid.
1975 aasta suvel, enne võtete algust ehitati eestiaegses stiilis veranda filmi tarbeks siinsele hoonele juurde. Koha peremees otsustas selle peale võtete lõppu alles jätta. Veranda ise on imepisike, kuhu vaevu viis-kuus inimest sisse mahub. Kuidas küll suudeti võtete ajal sinna kümnekonnale külalisele laud katta? Siin tulid appi „filmitrikid“. Nimelt võeti verandalt ära külgaken ning tehti võtted ühest laua otsast. Seejärel eemaldati vastasseina aken ning filmiti teise laua otsa rahvast. Kokku saadigi terve laudkond pidulisi.
Poslovitsa talumaja taga aga võeti üles Teele ja Arno lahkumineku stseen, kus Arno ütles neiule südamesse lõikavad sõnad „Me pole enam need, kes me olime.“ Stseeni taustaks olev maja ning aiamaa näevad tänagi üsna samasugused välja.
Esilinastus: 1983
Režissöör: Kaljo Kiisk
Võttekoht: Oriku talu, Kaurutootsi külas
Oriku talus toimus filmi kolmanda osa tegevus, kus Nipernaadi koos Katiga lähevad Antsuoja tallu, mida mees väidab olevat enda oma.
Selles episoodi filmimisel mängisid tähtsat rolli loomad, kellega filmitrupil omajagu sekeldusi oli. Episoodi keskmes oli hiiglaslik märatsev pull. Nii tundus filmis, kuid tegelikkus oli teine. Pulli ülesanne oli rünnata vankrit, mis oli laadalt toodud toidukraami täis. Kaljo Kiisk sättis end turvaliselt tõstuki otsa, et pulli möirged ja märatsus ilusasti linti saada. Pulli togiti keppidega ning loobiti kapsapeadega, kuid tulemus oli null – pull piidles flegmaatiliselt ümberringi käivat tsirkust. Võttegrupp loobus selleks päevaks lootes, et pull end öö jooksul laudas kogub. Paraku oli põrandale nii palju sõnnikut kogunenud, et lauta astunud raske loom vajus kõhuni allapanu sisse ega pääsenud enam liikuma. Ei jäänud muud üle, kui hommikuks loom sõnnikust välja kaevata. Huvitaval kombel suudeti filmis siiski luua ilusioon kurjast loomast. Pulli pusklemine peremees Jaaguga filmiti aga tänapäeva mõistes mõeldamatul moel – Jaagu taguotsa ei rünnanud enam mitte pull ise vaid tema pea, mis oli vahepeal kehast eemaldatud.